Eesti raamat – 500
WANRADT /Wandrat/, Simon (magister). Sündinud u. 1500 aastal Kleves, Vestfaalis, Reinimaal; maetud 08. mail 1567 Danzigisse.
Abiellus Tallinnas. Abikaasa ämmaemand Josine Voss, sündinud Pakenbusch / Papenbusch, Papenbrugx/, (sündinud arvatavasti Antverpenis, surnud enne 07. juunit 1544 Tallinnas. Ta oli Simoin Wanradtist ühe generatsiooni võrra vanem, sest surres olid Josinel juba esimes(t)est abielu(de)st täiskasvanud lapselapsed).
Arvatavasti oli Wanradt 1525-1529 Tartu Maarja koguduse pastor (tema pastorikoha sai seal endale pastor Hermann Marsow).
Wanradt suundus Saksamaale end täiendama ja immatrikuleeriti 10. detsembril 1529 Wittenbergi ülikooli, kus sai 01. augustil 1530 magistriks. Rae arveraamatutes on kirjas, et 21. jaanuaril 1531 saadeti talle Tallinna saabumise tervituseks „joodud“. Samuti osteti talle 08. augustil 1531 Tallinna rae kulul kalleim raamat Tallinnas – kaldea(aramea)-heebrea-kreeka-ladinakeelne Piibel. Sama aasta juulis reisis Wanradt Wittenbergi ja Lüübekisse, et leida Tallinna uusi evangeelseid pastoreid (sõidukulud maksis kinni raehärra Johann Koch). Tartu rae 21. detsembri 1531 kirja kohaselt loovutati Wanradt ametlikult Tallinnale (esialgu kuni 1532 lihavõtteni).
Alates aastast 1532 maksti Wanradtile Tallinna ühislaekast palka kui Oleviste koguduse pastorile. Omakäeliselt kviteeris palka viimast korda 1537 aasta lihavõtte ajal, abikaasale maksti tema palk ka novembris 1538.
Wanradt lahkus Tallinnast 1537 pärast lihavõtteid koos ühe vabade kommetega naisega. 10. märtsil 1538 saatis Wanradt Tallinna kirja Tolli mõisast Läänemaal.
Ajavahemikus 1539-1542 oli pastoriks Paides ning 1542-1545 Viljandis. Aastal 1546 teenis pastorina markkrahv, arhipiiskop Wilhelm Brandenburg von Hohenzolleri juures Limbažis. 1559-1560 oli pastoriks tõenäoliselt Freidlandis Ida-Preisimaal. Poola kuningas määrast ta 1561 aastal Vilniuse saksa koguduse pastoriks; aastast 1563 kuni surmani Danzigi St. Bartolomäuse koguduse pastor.
Pärast abikaasa surma oli ajavahemikus 11. märts kuni 27. juuni 1546 Tallinnas laste eest hoolitsemas ja pärandusasju korraldamas (naise pärandus moodustas 15 000 Riia marka). Immatrikuleeriti 1559 koos poeg Johannesega Königsbergi ülikooli.
Looming. Ta oli alamsaksa ja eestikeelse esimese säilinud luterliku katekismuse saksakeelse osa koostaja, mille oli eesti keelde tõlkinud Pühavaimu koguduse pastor Johann Koel. Raamat trükiti Wittenbergis Hans Luffi trükikojas 1535 aastal tiraažiga 1500 eksemplari. Tallinna raekohtu otsusega keelati katekismuse levitamine ära kui eriti vigaderohke trükis. Süüks pandi ka autori amoraalsust (lahkus Tallinnast teise naisega, jättes abikaasa koos lastega Tallinna).
Allikas: Liivi AARMA, Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525-1885 (Tallinn 2007)
X
X
“Kiri algab kirikust…” /Hando Runnel/
Kes on Eesti raamatu looga pisut enam kursis teab, et Lübecki toomdekaani protokolliraamatu sissekandes kirjeldatakse vahejuhtumit katoliiklikus Lübeckis 1525. aasta sügisel, mil ühes sealses võõrastemajas arestiti vaat luterliku sisuga raamatutega ning eesti-, läti- ja liivikeelsete missakordadega. Trükised plaaniti saata Riiga. Katoliiklik Lübecki linnavõim ei saanud sellist ketserlust lubada ja raamatud hävitati. Seni ei ole leitud ühtegi eksemplari ega isegi katket toonastest trükistest. Fakt, et tegemist oli luterlike raamatute ja eesti, läti ja liivikeelsete missatekstidega on ajaloolaste poolt tunnustatud.
Paide Püha Risti kirikus tehakse kummardus emakeelele taas emakeelepäeval, 14. märtsil 2025 kell 16.00. Loetakse Eesti vaimulike/pastorite/kirikuõpetajate/teoloogide poolt läbi aegade kirjutatud luuletusi. All mõned luuletused läbi ajaloo –
Reiner Brockmann
Teised tehku teisiti, mina
tahan eesti keeles kirjutada.
Eesti keelt kõneldakse maal,
eesti keelt kõneldakse rannas,
eesti keelt kõneldakse lossides,
eesti keelt kõnelevad talupojad,
eesti keelt kõnelevad aadlikud;
samuti ka õpetlased tänapäeval.
eesti keeli kõnelevad neitsid,
eesti keeli need, kes Saksamaalt tulivad.
eesti keeli kõnelevad noored ja vanad.
Vaat’ mis Eesti keelest peetakse!
Eesti keelt kuuldakse kirikutes, kus Jumal ise Eesti keelt õpetab.
Ka targad Pieri neitsid hakkavad nüüd Eesti keelt armastama.
Mina olen tahtnud Eesti keelt kirjutada, teised tehku muud. (1637. aastal)
Heinrich Stahl
Anna meile rahw armolikult
Jssand Jummal mejie ajal
sihs ei olle kumbadakit ütz teine
ken mejie ehst woib söödama
kui sinna ützines mejie Jummal
Anna meije kunniga Junckrulle
nick kikelle kochto wannambille,
rahwo häh wallitzusse,
eth meije neinde alla,
ütz waik ninck rahwolisse ello woime ellamä,
kick Jummala peljusse sisse ninck Auwo sissen Amen.
August Wilhelm Hupel
Õe õpetus sõtta minewale wennale
Ehitellen hella wenda,
Ehitellen, õpetellen:
Minu hella wellekene,
Ära sa ajagu eele,
Ära sa jäägu järele:
Esimesed elbitakse,
Tagumised tapetakse.
Keerita keset sõdada,
Ligi lipu-kandijate,
Keskmised koju tulewad.
Jaan Bergmann
Ülem Raamat
Armas, kõigest kallim raamat,
Püha kiri, Piibel, sa:
Sinust pole tulusamat
Leida üle ilmamaa;
Ei sust ole paremat
Kalli ande jagajat;
Kõik, mis sinus kirjutatud,
Waimust see on walgustatud.
Tarkus sinul lõppemata,
Wesirikas jõgi sa.
Läbi kõiki wõid sa saata,
Olgu tark ehk mitte ta; Ei su põhja leia tark,
Ei sus ära upu arg:
Uurimataks targemale,
Hingeroaks ka rumalale.
Tühi, waene on see tuba,
Kus ei ole Piiblit sees,
Sääl on kurjal tulla luba
Sisse hukul iganes:
Ei sääl ole Jumalat,
Rahu, rõõmu jagajat,
Pole muud, kui pattu, waewa.
Pole lootust saada taewa!
Jaan Bergmann
Eesti lipp
Kus sinu lipp täis ilu lehib,
Mu armas Eesti isamaa,
Kus sulle krooni pähä kehib
Ta kauni kolme wärwiga,
Kus Eesti rahwa rõõmu ehib
Ta uue waimu wõimulal
Sääl, Eesti pojad, ärkageme.
Ja Eesti tütred, tehkem tööd,
Et eluteele edeneme
Ning hoolsalt uinutame ööd!
Meil’ ikka tuletagu meele
Su ehte helesinine,
Et kindel usk meid eluteele
Siin maa pääl saadab õnnele,
Et pole seemet silmaveele,
Miks Eesti pinnalt puudume:
Sest kuni kestab loodusriigis
Täis kindlust kõrge taewawõlw,
Nii kaua kestab rahwaliigis
Täis auusust Eesti rahwa põlw.
Et mustad minewiku päewad
Ei suutnud rahwast surmata,
Et Eesti silmad rõõmu näewad
Weel tulewikus tuluga.
Kui kuumaks armastuses jääwad
Ja wõisiwad ühtlust otsida,
Et musta kuube auusast kannab
Ja põldu harib Eestlane
Ning tänu Kõrgemale annab:
See tuleb mustal mõttesse.
Küll kumab kahwalt mõttekootus
Weel Eesti põues palawas,
Küll õhkab olewikul ootus
See üle, mis on tulemas.
Kuid täide läheb elaw lootus,
Mis süda ihkab salajas:
Kuis igal kewadise! ajal
Kõik walgel öölgi haljendab.
Nii saab kõik uueks Eesti rajal,
Mis walge meile tähendab.
Kus kolme wärwi kaunistuses
Must, walge, helesinine,
Kus usk ja lootus armastuses
On ühel meelel täieste,
Kus Eesti rahwas ühenduses
Kätt annab teine teisele:
Sääl Eesti lipp täis ilu lehib
Ja kroonib Eesti laste tööd,
Sääl walmis wili waewa ehib
Ja wõidab päew kõik und ja ööd.
Jakob Hurt
Karjapoiss
Tulge kokku, külalapsed.
Karjas käijad kaswandikud!
Tahan teile lugu laulda.
Imeasju ilmutada.
Karjapois on kuningas.
Suure walla walitseja.
Palju pere pidaja.
Kuldse krooni kandija.
Kõrgel väälae kohal,
Taewataadi toassa, —
Sääl on tema kuldne kroon.
Päike on ta pää ehe.
Ministrid on tal ka mitu:
Pika, Päka, Krants ja Tuks
Need on tublid riigitoed,
Tapeluse toimetajad.
Mäelingud, mätta otsad,
Need on tema tüma troon, –
Siit ta walda walitseb,
Käskujalgu juhatab.
Trooni ümber ligi, kaugel
Rohke rohu kandja maa, —
See on tema kuningriik.
Alamate asupaik.
Alamaid on arwamata:
Kiresed ja karesed.
Sule kandjad, sarwekandjad.
Mitmet moodi mullikad.
Igal alamal on amet.
Tarkust mõõda talitus:
Utelesed ullikesed
Jäänud aga jaota.
Sarwilised stkukesed,
Hallikarwa habemikud, —
Need on tembulegijad.
Poksimise kunstis kuulsad.
Linnukesed lepikussa.
Need on rõõmsad laulumehed
Mullikad on moosekandid.
Kaelas kellad, kuljused.
Mis küll teewad hani hulgad?
Mis küll teewad pardi Parwed?
Sõitwad, sõudwad merda mööda,
Püüdwad kalu kauniste.
Andreas Kurrikoff
Väikesele isamaale
Küll mitu maad on taeva all, mis suured ruumikad,
Ent armsam siiski kõigist mull´ on Eesti isamaa,
Küll mitu rahvast elavad, sääl rikkad vägevad,
Ent kallim siiski kui need kõik mul Eesti rahvas on,
Ka palju keeli kõlavaid, küll üle ilmamaa,
Ent kõigist kenam heliseb mu Eesti emakeel,
Ei ole suur mo isamaa, ei rikas rahvas tal,
Ei ole kuulus Eesti keel, ei vägev võimusel,
Ent ilusaste hiilgavad siin tähed päike kuu,
Mets, mägi uhkest´ haljendab ja vilja annab põld,
Siin mehed töödes tõsised ja naesed nõuukad on,
Siin poisid meeles mõistlikud ja neiud jumekad,
Siin kõlab lustil lauluhääl, siin rahval rõõmus meel,
Siin süttib süda, kõlksub keel, siin Vanemuise vaim,
Siin ükskord helde emake, mind kätkis kiigutas,
Siin isa poega õpetas, ja tubliks toimetas,
Mo armas kallis isamaa, sind Jumal õnnista
Ja lasku kaunist´ käia ka ta Eesti rahva kätt,
Sull´ andku Jumal tublidust, sull´ viljaväljale,
Su vaimu kasu kosuta, su elu ülenda.
Mihkel Veske
Päikesele
Vaata mis paistus sealt Peipsi piirelt
keerutab ülesse, kerkib kiirelt!
Tõuseb kas veerema veremeri,
Paneb ehk põlema taevakeri?
Ole ei möllamas veremeri,
tulede kiiretes taevakeri:
kuldsem see kuningas, tõusev päike,
aotab seal laiali oma läike.
Valguse välkuvat merd ja jõge
voolab ta välja ja eluväge,
lainetab laiali eedeni elu,
ilmutab ilmale taeva ilu.
Kõrbes ta paistusel lamab lõvi,
vetes ta valgusel mängib havi,
laanes ta soojal kõik loodus liigub,
õhus ta paistel kõik lendab, kiigub.
Päike, küll tunned sa Eesti lugu,
nägid küll vanade vaba sugu!
Nägid küll eestlaste endist võitlust,
mõõkade, odade möllust, heitlust;
nägid, kui lahingus Lembit langes,
kuidas seal surnute kehad hanges;
nägid küll saarlaste laeva’ võitu,
kuidas nad sõitlesid võidu sõitu.
Päike, sa nägid, kui käsud kanti
hommikult, vabadust meile anti;
näed ju uuesti elu algust,
näed, et rahvas ihkab valgust:
raiub ja kaevab ja künnab vahvast’…
Päike, oh õnnista Eesti rahvast!
Kaob kord eestlaste keele kõla,
ära siis sinagi tõuse ja ela!
Mihkel Veske
Kodumaa
Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere rannale
ja Munamäe metsalt murult
käib lahke Soome lahele?
See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel. –
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!
Siin tervitavad metsaladvad
nii lahkelt järvi, rohumaid,
siin taevavihmal oras võrsub
ja päike paistab viljapäid.
See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel. –
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!
Siin kasvab eesti meeste sugu
ja sammub vabadusele.
Siin kasvab priskelt eesti neiu
ja sirgub eesti mehele.
See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel. –
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!
Siin tõstab rahvas põllurammu
ja matab endist viletsust;
siin püüab rahvas vaimuvalgust
ja võidab endist pimedust. –
Oo tõotagem südamest
me mehed olla igavest`!
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
Sa kosu, kasva, kallis kodumaa!
Matthias Johann Eisen
Eestlane olen
Eestlane olen ja Eestlaseks jäen
Kunni ma elan ja hauasse läen.
Eestlaseks taewas mull elu on annud
Eestlaseks ema mu ilmale kannud,
Eestlaseks ema mind imetand rinnal,
Eestlaseks astund ma isamaa pinnal.
Eestlane olen ja Eestlaseks jäen
Kuni ma elan ja hauasse läen.
Eestlane olen ja Eestlaseks jäen
Kuni ma elan ja hauasse läen.
Eestlase waim mull soonte sees wehib,
Eestlase süda mu rinda mull ehib,
Eestlase keel minul huulte peal kõlab,
Eestlase meel minul mõtetes helab.
Eestlane olen ja Eestlaseks jäen
Kuni ma elan ja hauasse läen.
Eestlane olen ja Eestlaseks jäen
Kuni ma elan ja hauasse läen
Eestlase nime ma austuseks pean,
Armastust tema sees asumas tean;
Pakutaks kuulsust ja pakutaks ja pakutaks raha:
Eestlase nime ei jäta ma maha!
Eestlane olen ja Eestlaseks jäen
Kuni ma elan ja hauasse läen.
Eestlane olen ja Eestlaseks jäen
Kuni ma elan ja hauasse läen.
Eestlaseks surmani ennast ma hüüan,
Eestlaste heaks mina elada püüan,
Eestlaste õnnetust tahan ma maitsta,
Eestlaste õnne ja õnnistust kaitsta.
Eestlane olen ja Eestlaseks jäen
Kuni ma elan ja hauasse läen.
Matthias Johann Eisen
Eesti isad elagu,
Eesmärki andku!
Nende tähtsad tööd ja teod,
Nende wanapõlwe peod
Kaunist wilja kandku!
Eesti emad elagu,
Kõrge õnne süles!
Nähku rõõmu igas eas,
Tütarde ja poege seas
Ausust näitku üles!
Eesti pojad elagu,
Vabaks endid hüüdku!
Kangeks saagu meeste vaim,
Truuiks jäegu Eesti taim,
Woorusele püüdku!
Eesti tütred elagu,
Eesti neitsid, neiud!
Ehteks õitsku elu sees,
Auustatud kõigi ees,
Leidku lahked peiud!
Eesti rahwas elagu
Wabalt wabas riigis!
Kindel olgu Eesti meel,
Kuulsaks saagu Eesti keel
Laulu, lõbu liigis!
Eesti maa meil elagu,
Kaunist’ käsi käigu!
Seisku senni eluteel,
Kunni ilm on paigal weel,
Kõikumata jäegu:
Tuhat korda elagu
Eesti maa ja sugu!
Eesti wanemate teel
Õitsku Pojad, tütred weel,
Õitsku ühte Iugu!
Ferdinand Alexander Johannes Hasselblatt
Oma keel
Minu kallis oma keel,
Oh kui armas oled sa,
Oh kui ilus sinu heäl,
Oh kui kenast’ kõlad sa!
Olin ära wõeral maal,
Wõeras rahwas, wõeras wiis,
Wõerad kombed, wõeras keel,
Oh kui hale minul siis!
Waewalt rääksin rahwaga,
Ükski mõistnud täiest’ mind,
Kuulsin nende juttu ka,
Oma keel, ei kuulnud sind.
Üksi taewa Isaga
Rääkisin ma oma keelt,
Tema kuulis armuga,
Jahutas mu kurba meelt.
Nüüd ma jälle omal maal,
Oma rahwas, oma wiis,
Omad kombed, oma keel,
Nüüd ma olen rõõmus siis!
Minu kallis oma keel,
Oh kui armas oled sa,
Oh kui ilus sinu heäl,
Oh kui kenast’ kõlad sa!
Carl Eduard Malm
Homme tuleb teele minna
Homme tuleb teele minna,
Lahkumise kord on käes,
Kurwalt neid, kes armsad meile,
Jumalaga jätame.
Mäe pealt, kus maantee kallab,
Waatame weel tagasi,
Näeme küla wiimast korda,
Lendame siis edasi.
Aga läheb talw kord mööda,
Jõuab jälle kewade,
Siis kui linnud jälle teele
Walmistama hakame.
Rõõmuga siis läeme lendu,
Koju poole tõttame.
Sõbrad, süda kipub ikka
Wana, armsa pesasse
Martin Lipp Lipulaulu algne versioon:
Ehitagem Eesti kojad
Kolme kodu-värviga!
Võtku nendel Eesti pojad
Ennast ükskord ühenda’,
Võtku kuldse armuköie
Venna-arm neil’ veerita’,
Vastaku neil’ vägev hüüe:
“ Eesti, Eesti, ela sa!”
Sinine on sinu taevas,
Kallis Eesti kodumaa.
Oled kord sa ohus, vaevas,
Võtkem sinna silmata;
Truudusest meil’ tunnistagu
Taevasina määratu;
Ustavatel sooviks saagu:
“ Eesti, Eesti elagu!”
Must on meie mullapinda,
Mida higis haritud;
Must on kuub, mis Eesti rinda
Vanast’ juba varjanud.
Eesti maad, ta keelt ja rahvast,
Minu laul, sa ülenda!
Sellel’ kostku koorid vahvast’:
“ Eesti, Eesti, ela sa!”
Valges ehtes Eesti kased
Kaunistavad kodumaad,
Puhtalt eesti neiu põsed
Roosi-ilul lehkavad.
Puhas vanemate viisi,
Ära lõpe iial sa,
Istutades õrnu õisi:
“ Eesti, Eesti, ela sa!”
Sinine ja must ja valge,
Ehitagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge,
Paisugu tal täieks pead!
Vaprast meelest, venna-armust
Eesti kojad kõlagu,
Kostku taeva poole põrmust:
“ Eesti, Eesti elagu!”
Uku Masing
Kui ma saaksin uueks täheks,
pagevaks ja valguskiireks,
ah, kui kergelt elu läheks
Linnuteele tuhmeks viireks!
Näeksin, kuidas hetk on ime,
tee on nii pikk, et pole sihti,
kuigi süda nukkerpime
oidu püüdes nutaks tihti.
Ehk ma mõistaks viimaks kõike…
Mis siis tuleb, eal ei taipa,
aga viimse leegihõike
sõlmin taeva palvevaipa.
Uku Masing
Õndsate nimed on pöörikuu tuuled
suve ja kevade vahepääl.
Tunnil, kui lehina liiguvad Jumala huuled,
õhtuna väriseb lugev hääl,
nad ärkavad just nagu karusamblast
habestunud kuuseokste seast
ja pikkamisi lainetavad läbi taeva.
Aga Jumala kumeralt kämblalt
otsekui pinguli purjelt laeva
lendavad nendega inglite parved.
Iga täht sel pikal, lõolaulukärmel teel
tunneb võdisedes lõhna kullerkupu,
tuulehoog ta valgusesse viskab oma ehted
ning ta virvendab kui laine vaiksel veel,
kuhu ainult surnu eluks igaveseks upub.
Kiiremalt kui lehevari sinetaval rohul
möödub sulgund kullerkupu tuule ingel,
ja ta kiidulaulu viis kui marus kasetohul
tunneb et on uni hää ta õndsal hingel.
Tähed sätendavad maiseid lõhnu saates
ära yhe teise järgi otsatusist kaugemalle,
aga õndsad ise on kuuvalgest kootud paates
taeva vaiksel merel ja ei tea kui ligi Talle.
Ja mu Jumala kumeralt kämblalt
otsekui hõbedast taotud vene
tõusevad noorkuu säravad sarved.
(13. VI 35)
Uku Masing
Aita mind austada õieti Sind, ristikupõldudest lõhnav, mu Jumal.
Vaata, tõstan käed nagu tullitand lind,
punaste pilvede kustuval kumal
tõstan sydamevere,
aga ikka on kusagil heidikmaa,
ämblikuvõrgust aed
ja pole here
mu keha, mis laiali minna ei saa
ning silmadel kyllap on kaed.
Miks ma pean ootama enese kadu,
et Sind õieti tänada
selle eest, mis oli,
milleks isuma teisiti radu
selleks, et säravaks manada
ennast mul oleks voli?
Või miks pean ootama vihmast liiva,
et Sind kiita iga päeva eest,
mis oma kuldkollase tiiva
tõstab läbi igast teest.
Kas ei võiks ma igal siis veerengul
avali olla Su pale ees
nagu tulest punasem moon,
kas mitte iga raja siis pöörangul
olla huilgav ja metsik mees,
kes hyyab: Ae, Sulle enda ma toon!
Kas mitte teada, et oled mu juures
nii suur, et Su võdisev käsi
ulatab silmapiirist teise,
ja nii väike kui uures
veroonikaõiel väriheina ja nõgeste seas?
Ei ma Sind vaatamast väsi
oma lokkavalt tuulduvas eas!
Oh, ja võiksid ometi olla
kodune nagu mu aiatee
õunapuu oksade all:
yhele äärele pillatud karukolla,
teisel moonid ja mungalilled.
Miks siis mitte Sa olla ei võiks see mooniõis
nõnda tumepunane öösises tuules,
mille võib tõmmata enda poole,
õnnistada kollakaid ääri.
Kyllap kuskil ehk seisab: Ta seda kord võis,
siis kui elasid hommikust õhtuni tuules,
ja Jumala hoole
jätsid endas kõik vääri.
Kõik sõnad olid äkki Su suus,
veresooned kerged kui kiired pilved
ning olid ise endale uus.
Aga nyyd, miks ei leia ma Sind, kuuseokastest võrk
iga oma puu ja pilvelapse sydame ees.
Miks ma olen nii nõrk,
et öelda ei julge:
oled siin, oled minule hää!
(3. VII 35)
Arved Paul
Üksinda nii hea
olla vaikuses.
Üksindus ei tea
elu tühjusest.
Siin on palju ruumi –
ruumi mõtetel.
Seal, kus palju rahvast,
kitsas südamel.
Küsivad: kas igav
pole üksi nii?
Igav teiste hulgas –
siin ei iialgi.
Teiste hulgas igav –
palju tühjust koos.
Üksi mõte sügav,
puhas, värske, loov.
Ivdeli vangilaager, 1956. a.
Arved Paul
Väsinud kui olen,
silmad vaikselt sulen
eluõhtul ma.
Kartust minus pole,
ahastus ei tule
rahu röövima.
Kristus minu lootus siin
julgustavaks valgushelgiks
kaduvuse telgis.
Möödund elurajad,
võitlemise ajad
meenuvad veel siin.
Nende rõõm ja valu
rikkaks muutis elu,
see eest tänu viin.
Kristus minu lootuskiir
läbi kannatuste aja,
kaduvuse raja.
Siiski kõike seda,
mis on seljataga,
püüan unusta.
Ettepoole vaatan,
igatsedes ootan
hommikkoitu ma.
Lootuseks mul Kristus jääb,
uue päeva Issand Tema
muutumatult sama.
Einar Kiviste
Nüüd vaibu, uhke meel ja mõte,
kui Looja ette astud sa;
Ta kõike näeb, mu silmil kate,
mis homme toob, mul teadmata!
Mul püha värin südames,
kui, Issand, põlvitan Su ees!
Mis näen ja tean ja suudan mina,
see kõik nii väike, armetu.
Kui seisan Sinu ees, suur Sina,
nii püha, vägev lõpmatu!
Nii kauge, lähedane ka!
Mu süda, ära ehmata!
Aleksander Abel
Issand, Sa hämaral ajal me vanemaid hoidsid,
raskustest läbi kuldkoidule vastu meid kandsid,
näitasid teed
otsijail kesk kurba ööd
vabaduspäikese poole.
Kasvada tahame usus ja edasi jõuda,
üksmeele-, vendluseaatele ligemal püüda.
Sest meie eel,
Vägevaim, sammu Sa teel,
õnnistust alla meil saada!
Andres Põder
Miks on neid, kes teiselt võtnud
leiva, sõna, kodumaa?
Miks on neid, kes vendadega
rahus elada ei saa?
Miks on okastraadid piiriks,
mängupüssid laste käes,
võimuvõidud valguskiiriks,
terved rahvad sõjaväes?
Kes kõik ilma kasuks saanud,
hinge kas ei kaota nad?
Jumalat, kes meie Looja,
kas nad pole unustand?
Kas nad pole salgand seda,
mis teeb jäävalt rikkaks meid;
et siin ilmas valitseda
müünud maha südameid?
Kes end asub ülendama,
seda Jumal alandab.
See, kes tõmbab tupest mõõga,
mõõga läbi hukka saab.
Jääva elu tohib leida
vaid, kes venda armastab,
rahusõnumit ei peida:
Jeesus on, kes lepitab!
Rahutust me südametes,
Issand, nõnda kaota Sa,
et meid patust lunastades
ühendad taas Isaga.
Selleks uueks osaduseks,
Rahuvürstiks meile saa!
Sinu kuningriiki kurjus,
patt ja surm ei purusta.
Oma lasteks Jumal hüüab
neid, kes rahu nõuavad!
Kelle hing Ta poole püüab,
rahuriiki jõuavad.
Jumalale olgu kõrges
tänu, ülistus ja au,
rahu maa peal, rahval kõiges
juhiks Päästja kepp ja sau!
Aleksander Leopold Raudkepp
Hoia, Jumal, Eestit,
meie kodumaad,
kaitse teda, kallist,
meie armsamat.
Sina andsid talle
metsad, nurmed ka,
nende lilled sulle
tänus pühendan.
Saada ära sõjad,
mõõgad murra Sa!
Pööra vaenud kurjad,
lõhed lõpeta!
Rahu, töö ja kainus
olgu eesti viis,
venna arm meil ainus
kandja võitlusis.
Jumal, kaitse rahvast,
anna kosumist,
puhasta meid kurjast,
anna kasvamist.
Usu vägi tulgu
meile aitajaks,
nii me tegu olgu
õnne rajajaks!
Georg Kiviste
Elu on kui meri, mis mul hirmu teeb,
kui ta laine hari vahutab ja keeb.
Kust ma troosti leian, kui hing rahutu?
Keda appi hüüan, olles õnnetu?
Sinu poole üles, Isa, vaatan ma;
kannatuse tules avitad mind Sa.
Kui Sind appi hüüan, olles õnnetu,
Sinult troosti leian, kui hing rahutu.
Sinu läbi läheb valgeks mureorg,
julgus mulle tuleb, kui ma olen arg.
Sinuga ei karda mina mureööd,
Sinuga ei kurda, käies rasket teed.
Õnnista mu elu, õnnista mu tööd!
Vaigista mu valu, valgusta mu teed!
Käest mul kinni võta ja mind taluta,
ära iial jäta Sa mind üksinda!
Avo Üprus
On inimese saatus imeline
Ta nõuab sinult kogu sinu jõu
Et helendada siis kui öö on pime
Et naeratada siis kui sul on õud.
Avo Üprus
Tarkuse paremal käel istudes jääb vasak vabaks.
Astuge ometi ligi, oma vagasid valvanud rüütlid,
ööpimedusest sõõmude kaupa neelanud tuld!
Tühi koht on täitmiseks valmis,
elevil mõrsja,
elava ema tuhande aasta pärast,
tulgu või hullem,
aga praegu võtame istet ta pikkadel pinkidel,
astunud välja unustusest ja unenägudest, oleme tõelised.
Jää murdub ja sulab, ragiseb ja roomab maad mööda,
mammutikihvad ja elupuuoksad kaasas
kinkimiseks eelolevatele põlvedele koos minu mõõga ja sinu südamega. On veel palju, mida jää tahab tuua,
aga selleks peab sulama ära,
nagu nisuiva peab saama mullaks,
et kanda palju vilja.
Tarkuse pahemal käel on parem, kui tühi saab täidetud.
Iga asi omal ajal.
Tõrvikud läidetud, ümber laua koos tõotame truudust,
valetajad hukatakse üksteise poolt,
kui vesi taandub, tuuakse tõde päevavalgele.
Uus taevas ja uus maa, aga merd ei ole enam,
rüütlid tõusevad veest samas asendis, nagu nad istusid tarkuselauda, tähed võetakse tagasi taevasse, tasapisi korrastub kõik.