Matmine

Kõiki matusega seotud tegevusi, tavasid ja vaimulikke talitusi ühendavad märksõnad: armastus, austus, tänulikkus. Matus on armastustegu: iga inimelu on Jumala kink ning iga lahkunu on väärt, et ta asetatakse korralikult mulda. Matus on armastustegu ka lahkunu omaste ja kõigi matuseliste suhtes, kes vajavad lohutust ja tuge surma tõsiasja tunnistamiseks, lootuse ja ülestõusmisusu tugevdamist.

Tänapäeva kiirele elutempole vaatamata tuleks leida võimalusi olla surija juures. Loomulik on kutsuda kirikuõpetaja, kes võib pihti vastu võtta ja armulauda jagada. Hingeheitnut lastakse oma asemel mõned tunnid lebada ja alles seejärel seatakse ta valmis puusärki panekuks. Ka lahkunu puusärki asetamisel on võimalik pidada vaimulik talitus ja puusärk pühitseda. Tänapäeval on seda talitust peetud hingehoidliku palvusena hiljem, kui lahkunu on juba puusärgis, või vahetult ühenduses matusetalitusega.

Matusetalituse põhielemendid on palve, piiblilugemine ja laul. Matusetalituse haripunktiks on mulla puusärgile heitmine, mil õpetaja nimetab lahkunu nime ja ütleb saatesõna: “Mullast oled sina võetud. Mullaks pead sina saama. Mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles.” Selle toiminguga tuletatakse meelde inimese kaduvust — ta on põrm. Kolmekordne mulla heitmine ja puusärgi üle tehtav ristimärk tunnistab Jumalast, kes on surma võitnud ning andnud ülestõusmise lootuse. Põhja-Eestis ja osalt ka Lääne-Eestis on säilinud komme mullapanekut toimetada kirikus. Lõuna-Eestis toimub mullapanek aga haual.  Pärast vaimuliku talituse lõppu heidavad ka matuselised hauda kolm peotäit mulda, millega inimesed sümboolselt osalevad haua kinniajamises.

Kristliku tava kohaselt ehitakse hauakääbas pärgade ja lilledega. Sageli juhtub, et lahkunu omaksed, sõbrad ja töökaaslased kohtuvad alles matustel. Sellepärast võiksid pärja või lillede hauale asetajad öelda lühikese järelehüüde. Piisab sellestki, et loetakse pärjalindile kirjutatud tekst kui kaastundeavaldus ette. See loob matusele osaduslikkust. Sama eesmärki kannab ka peielaud, kus on võimalik rääkida isiklikest mälestustest ja üksteist leinas toetada.