Ristimine

Kristus jättis oma jüngritele ülesande: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!” (Mt 28:19) Kristlased on algristikoguduse päevadest alates ristinud nii täiskasvanuid kui ka lapsi, sest lapski vajab võrdselt täiskasvanuga Jumala päästvat armu ja lastelegi kehtib Kristuse saavutatud lunastus. Nii täidab kristlik kirik ka tänapäeval inimesi ristides oma Issanda käsku.

Ristimine on uuestisünd – ristimisest algab uus elu, olgu ta imik või täiskasvanu. Ristimisega saab inimene kristlaseks. Ristitav saab osa armust, mida Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine on toonud kogu inimkonnale.

Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. (Rm 6:3-4)

Ristimisel kasutatakse vett ja Piibel kasutabki vahel ristimise kohta mõistet uuestisünni pesemine’. Piibel ei anna juhiseid, kui palju ristimisel vett vajatakse, kas piisab vee valamisest, piserdamisest või tuleb ristitav vee alla kasta. Vaatamata vee hulgale peseb ristimine maha kõik patud.

Inimest ristida pole kunagi hilja. Vahel tulevad vanemad kirikuõpetaja juurde sooviga oma laps ristida, kuid enda ristimisele pole nad veel mõtelnud. Jeesus aga ütleb: “Kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.” (Jh 3:5) Inimese usk või uskmatus, eelarvamused ja lihtsalt teadmatus ei vähenda ristimise tähtsust.

Inimene ristitakse vaid üks kord elus. Ka siis, kui ristitu ei taha kristlasena elada, ei saa ristimistalitust tühistada. Sakrament on Kristuse enda tegu.

Martin Luther ütleb:
“Jumala teod on alati õndsust toovad ja õndsuseks vajalikud, välistamata seejuures usku, vaid nõudes seda. Ilma usuta ei ole võimalik Jumala tegudest osa saada. Ainult sellega, et sa lased enese veega üle kallata, ei ole sa ei õndsust vastu võtnud ega sellest kinni hakanud nii, et see sulle kasuks tuleks… Aga selle uskumise juurde kuulub ka arusaamine, sest puudu pole mitte aardest, vaid puudu on selle mõistmisest ja sellest kinnihoidmisest” (Suur katekismus, IV pt).

Ristimisega algab elu, mis annab võimaluse usus pidevalt edasi kasvada: päev-päevalt otsida Jumalat sõnas, armulauasakramendis ja palves; osadust Kristusega ning igapäevast meeleparandust ja tahet elada Jumala käskude kohaselt.

Ristimistalituseks valmistumine
On loomulik, et vastne ilmakodanik ristitakse nii ruttu kui võimalik. Parim ristimisaeg on lapse esimestel elukuudel. Laps ristitakse vanemate või last kasvatavate isikute soovi alusel, kes tahavad ja tõotavad last kristlikult kasvatada. Talituse aeg ja koht lepitakse kokku kirikuõpetajaga. Tema käest saab nõu küsida ka muude üleskerkinud küsimuste asjus.

Ristimistalitus toimetatakse kirikus, erandjuhul kodus, haiglas või mujal. Talituseks pannakse valmis ristimisnõu puhta veega. Tavakohaselt riietatakse ristitav valgesse. Valge on puhtuse ja rõõmu värv ning valge pikk rüü sümboliseerib Kristuse kingitud uut elu. Beebile sobib panna selga nn ristimiskleit.

Ristimistalitusele sobib kutsuda ka sugulasi ja sõpru, et nemadki saaksid tulla vaatama uut ilmakodanikku, osalema tema elu suurpäeval ning õnnitlema vanemaid ja vanavanemaid. Pärast talitust võib korraldada kodus või koguduse ruumides külalistele pidulaua.

Lapse ristimisel valitakse ka ristivanemad: tavaks on võtta poisile kaks ristiisa ja üks ristiema, tüdrukule kaks ristiema ja üks ristiisa. Ristivanemaid võib olla ka rohkem või vähem. Nad võtavad endale kaasvastutuse lapse kristliku kasvatamise ja käekäigu eest. Sellepärast ei saa võtta ristivanemaks inimest, kes ise ei ole koguduse liige.

Sageli on probleemiks see, et need, keda ema-isa sooviks oma lapse ristivanemateks, ei ole ise ristiinimesed. On kurb, kui laps jääb ristimata täiskasvanute usulise ükskõiksuse, hooletuse või laiskuse pärast. Aga vahel on just ristivanemaks kutsumine saanud inimesele selleks tõukeks, mis aitab ületada oma sisemisi tõkkeid ning tulla ise ristimisele ja ühineda kogudusega. Ühel inimesel võib olla ka mitu ristilast.

Ka noor või täiskasvanu võib ristimisel endale valida ristivanemad, kuigi see ei ole kohustuslik. Noor inimene oskab juba ise otsustada, et ta tahab saada ristitud, kuid tublist ristivanemast on temalegi rõõmu.

Noorele ja täiskasvanutele antakse enne ristimist õpetust ristiusu põhitõdedest. Enamasti toimub see leerikursuse näol ja sel juhul toimub loomulikult pärast ristimist ka konfirmatsioon.

Ristimistalitus

Õpetaja valab ristimisvett kolm korda ristitava pea peale, nimetab ristitava nime ja ütleb: “Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” Vesi märgib sündi, sõna sündimise kvaliteeti: Püha Vaim tuleb inimesse, kingib talle uue elu ning teeb ta taevase Isa lapseks, kristliku kiriku liikmeks. On toimunud midagi erilist ja suurt, mida me ei suuda lõpuni seletada ega mõista. Aga me saame usus vastu võtta, mida Jumal on tõotanud ja siira rõõmuga tervitada uut kaaskristlast: “Tere tulemast Jumala perekonda!”

Mitmel pool on tavaks anda ristitavale põlev küünal — Kristuse valguse sümbol. Kristus on maailma valgus ja teda järgides käime ka meie valguses. Ristimisküünalt on sobiv kodus süüdata sünni- ja nimepäevadel ning ristimise aastapäevadel, iga kord, kui meenutame oma ristimist.

Talituse lõpus annab õpetaja ristitule ristimistunnistuse. Ristivanematel ja külalistel on tavaks kinkida lilli või midagi sellist, mis võiks olla lapsele abiks kristlaseks kasvamisel. Asjakohaseim kingitus on kindlasti kaelarist kui kristlase märk ja Kristuse kingitud uue elu tunnistaja. Väike hõbe- või kuldlusikas sümboliseerib soovi osaleda lapse toitmisel ja kasvatamisel.